Pole parasjagu statistikat käepärast, kuid ei usu, et oleksin möödudnud aasta jooksul istunud tavalisest rohkem kempsus. Seevastu sisemonoloogi on olnud palju, ja enamasti ikka aeglase muusika saatel. Teemavalik pooleldi põhjendatud, ütlen veel, et haruldasel kombel pärineb enamik lugudest 2011. aastast.
Pean tänama Ivarit, et juhatas mind Active Childi’i juurde. Uus lemmikbänd. Ja Erkit, et näitas näpuga mu vana lemmikbändi Kisses EP’le, mille ma ise kuidagi maha magada olin osanud.
Sageli jah, seal lavatooriumis polegi kellegagi stereoloogi pidada. Puhas sisekaemus ainevahetuse dikteeritud tempos. Või kui, siis ainult mõne avaliku asutuse puhul boksinaabrile hõigata, et õu, ole hea, viska üle seina rull paberit vms.
Aga toda jaunist miksi kuulates on mingil põhjusel too Dumbo gets Mad´i lugu vaat et kõige hingelähedasem.
